Tänases normide ja regulatsiooniderohkes majanduskeskkonnas peab muude riskide hulgas arvestama sellega, et igapäevases majandustegevuses ei rikutaks – isegi kogemata – mõnda rahvusvaheliselt või ka siseriiklikult kehtestatud piiravat meedet ehk järgitaks niinimetatud sanktsioonirežiime.

Sanktsioneerimispoliitika ja rahvusvahelised sanktsioonid on tulnud meie majandusellu, et jääda ning iga ettevõte ja ka eraisik peab hoolitsema selle eest et ta ei rikuks kehtivaid piiranguid.

Sanktsioone on kehtestanud eeskätt riikide ühendused
Sanktsioone võivad kehtestada näiteks rahvusvahelised organisatsioonid (ÜRO ja Euroopa Liit), aga ka riigid ise läbi oma õigusloomeprotsesside. Seega on igapäevase majandustegevusega tegelejal alati oht, et mõni tema klient või tarnija võib olla mingit moodi sattunud piirangute alla. Iseäranis on sellise riski tuvastamisega vajalik tegeleda, kui tegemist on välismaiste sidemetega partneritega.

Sanktsioonide arv on ajas järjepidevalt kasvanud
Sanktsioonid on tulnud et jääda – põhjuseks asjaolu, et pigem kehtestatakse uusi sanktsioonirežiime, selmet olemasolevaid kehtetuks tunnistada või lõpetada.

Viimase näitena on lähiajaloost võtta 2014. aastal alustatud sanktsioonirežiim Venemaa agressiooni osas Ukraina vastu, mida on pidevalt täiendatud nii lisatavate piirangute, kui isikute ringi näol.

Tõsi, on ka teatud leevendusi, näiteks Iraani vastu suunatud piiravate meetmete osas, kui Iraan näitas (2017) oma valmisolekut tuumaprogrammist loobumiseks.

Esimene maailmasõda andis tõuke sanktsioonide kehtestamiseks
Sanktsioneerimine kui selline oma poliitilise mõjutusvahendi olemuses sai alguse pärast esimest suuremat ülemaailmset konflikti ehk Esimest maailmasõda. Näiteks kehtestati Rahvasteliidu (League of Nations) poolt 1935. aastal sanktsioonid Itaaliale, kuna see oli kallale tunginud Etioopiale. Samuti kehtestas USA rea sanktsioone Jaapanile, kuna Jaapan pidas sõjalisi vallutusretki Aasias. Ilmselgelt oli tegemist vastastega rahvusvahelisel areenil, kuna hiljem nii Jaapan kui itaalia ühinesid Teljeriikidena liitlaste vastu Teises Maailmasõjas.

Teise maailmasõja järel hakkas sanktsioonide arv jõuliselt kasvama
Teise maailmasõja järgselt oli riikide isu kõikvõimalike relvakonfliktide pidamiseks vähenenud, kuid see ei tähendanud, et (välis)poliitiliselt poleks jätkuvalt olnud vajalik vastast (vastaseid) mõjutada soovitud suunas – see andis aga sisse uue hoo sanktsioonide kehtestamiseks ehk sisuliselt läks 1950-dest lahti sanktsioneerimispoliitika nagu seda täna tunneme (poliitiline meede, mis on preventiivne, aga ka karistuslik).

Sanktsioneerimise „kuldajaks“ peetakse 1970-daid ehk sisuliselt külm sõda , milles peamiselt oli vedavaks jõuks USA oma maailmapoliitilise tähtsuse tõttu.

Sanktsioonide arv on läbi aja muidugimõista kasvanud. Illustreerimiseks olgu toodud siinkohal üks joonis:

Sanktsioonide liigid on viimastel kümnenditel laienenud
Nagu näha on läbi aja kasvanud kõigi sanktsiooniliikide arv, kuid näiteks alates 1980-ndatest on järjest rohkem hakanud tooni andma nii reisi-, kui finantspiirangud. Antud sanktsiooniliigid viitavad, et sõjalistelt (riiklikelt) piirangutelt on kehtestatud meetmete teravik liikunud eraisikute mõjutamise suunas, tegemaks nende (mingi probleemi eest vastutajate) elu võimalikult raskeks ja ebamugavaks.

Eraisikute ja ka juriidilistest isikutest nö tavaliste turuosaliste sanktsioneerimise trend on jätkuv – ka kaasaegsetel sanktsioonidel (näiteks Venemaa ja Valgevene osas) on näha, et pigem soovitakse sanktsioonidega mõjutada eraisikuid ning piirata nende finantsilisi või majanduslikke võimalusi.

Tulevikus näeme veel rohkem isikutepõhiseid sanktsioone
Venemaa ja Valgevene vastu kehtestatud sanktsioonirežiime vaadates on näha, et sanktsioonide osas leevendamist tulevik ei too, seda isegi siis kui sõda Ukrainas peaks lõppema. Rahvusvahelise üldsuse soov on võtta vastutusele konkreetseid kurjategijaid ning Ukrainas toimuvate koleduste eest vastutajatel ei ole karistuste eest läänelikus väärtusruumis pääsu.

Eesti kui Venemaa vahetu lähinaabri puhul tuleb turuosalistel ette näha, et pikaajaline sanktsioneerimispoliitika jätkub meie äriruumis, mistõttu rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamine on tegevus, millega turuosalised paratamatult arvestama peavad. Creditinfo saab olla abiks jõukohaste lahenduste pakkumisel, sest nii saame koos liikuda sanktsioonide eesmärgile – lõpetada agressori tegevus.

[1] https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2017/10/16/iran-nuclear-deal-eu-jcpoa/

[2] https://pubs.aeaweb.org/doi/pdfplus/10.1257/jep.37.1.3

[3] https://cepr.org/voxeu/columns/global-sanctions-data-base