Viimase aja Eestis toimunud arengute pinnalt on jälle põhjust rääkida sanktsioonidest. Nimelt on õiguskaitseorganid teostanud hiljuti menetlustoiminguid vähemalt ühe ettevõtte majandustegevuse osas, kahtlustades rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumist.

See näitab et täpselt teadmata, mis on lubatud ja mis mitte – samuti oma äripartnerite tausta ja seoseid teadmata oma äritegevust teostades – on jätkuvalt oht rikkuda kehtestatud sanktsioonirežiime ning selle tulemusel tuleb tegemist teha juba järelevalve- või õiguskaitseasutustega.

Isegi kui hilisemalt menetlustes selgub, et olete käitunud korrektselt, ei ole ju mingil moel mõistlik sellist negatiivset meediakajastust endale tõmmata; samuti kogeda selliste menetlustega paratamatult kaasnevat stressi ning ressursikulu. Seega on alati mõistlik probleeme ennetada ning otsida lahendusi selliste riskide maandamiseks nii varakult kui võimalik, mille juures saab Teile alati abiks olla ka AS Creditinfo Eesti. 

Kuidas aga üldse piiravad meetmed kehtestatakse, kes on vastutav selle eest, et EL üldse oskab oma listidesse kedagi panna, ja kas seal sanktsioonilistides olemine on paratamatu või on võimalik sealt ka kuidagi pääseda? Vaatame siinkohal seda protsessi lähemalt. 

Sanktsioonide algatamine Euroopa Liidus

Euroopa Liit on sõltumatute riikide ühendus, mis tegutseb oma asutamislepingu(te) alusel. Üheks oluliseks printsiibiks on, et Euroopa Liidul on ühine välis- ja julgeolekupoliitika, mille üheks oluliseks osaks on mh sanktsioonide kehtestamine olukorras kui soovitakse: 

• kaitsta ELi väärtusi, põhihuve ja julgeolekut 
• säilitada rahu 
• kinnistada ja toetada demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid 
• vältida konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut 

Sanktsioonide olemust ja nende aktuaalsust seoses olukorraga Ukrainas oleme juba lähemal käsitlenud Creditinfo kanalites eelnevalt, mistõttu vaatleksime hetkel ainult protsessi, kuidas EL tasemel sanktsioneerimise ideest sünnib kõigile ühenduse territooriumil tegutsevatele isikutele kohustuslikuks järgmiseks mõeldud õigusakt.  

Sanktsioonide rakendamiseks vajalike õigusaktide loomist võib vaadelda EU tasemel kolmes erinevas aspektis:

• ÜRO sanktsioonide ülevõtmiseks loodavad õigusaktid
• ÜRO sanktsioonide rakendamiseks laiendatud kujul loodavad õigusaktid
• EU autonoomsete sanktsioonirežiimide loomiseks võetavad õigusaktid. 

EU sanktsiooni poliitika elluviimise eest vastutab Euroopa Välisteenistus (institutsionaalselt kuulub Euroopa Liidu Komisjoni koosseisu), kelle kohustuseks on ette valmistada eelnõud sanktsioonirežiimide kehtestamiseks või muutmiseks.

Tehakse seda loomulikult tihedas koostöös liikmesriikidega, näiteks on väga oluline saada sisendit sanktsioneeritud isikute identifitseerivate andmete osas, milline info on tihtipeale riiklikel spetsialistidel olemas ning selle lisamine sanktsiooni kehtestavasse õigusakti (või selle lisasse) aitab märgatavalt vähendada tulevikus õigusakti rakendamisel tekkivat valepositiivsete vastuste arvu.

Kuna kehtestatud sanktsioonide osas peavad nõusoleku andma kõik liikmesriigid, liigub sanktsioonide eelnõu liikmesriikide esindusega institutsiooni, ehk EL Nõukogu Järgmiseks instantsiks on seega Euroopa Liidu Nõukogu vastav töögrupp (RELEX), kus liikmesriikide spetsialistid saavutavad koostöös õigusakti teksti osas kooskõlastuse.

Juhuks, kui kooskõlastust ei saavutata, jätkub kokkuleppe sõlmimine liikmesriikide alalistest esindajatest EL juures moodustatud töögrupis (COREPER), sealt edasi liigub eelnõu juba EL Nõukogu Üldkogule (valitsusjuhtide foorum), kus see siis vastu võetakse ning sellega ongi õigusakti tekst kokku lepitud. Kohustuslikuks järgimiseks on õigusakt pärast selle avaldamist EL teatajas.  

Sanktsioonide lõpetamine 

Jõusolevaid EU autonoosete sanktsioonide õigusakte vaadatakse üle regulaarselt, kuid mitte harvemini kui kord 12 kuu jooksul.  

Kuna EU järgib õigusriigi põhimõtteid (Rule of Law), siis loomulikult on võimalik ka sanktsioonide alla sattunud isikutel läbi juriidiliste protsesside vabaneda sanktsioneeritud isiku staatusest.

Selleks on kaks peamist võimalust – avaldada sellekohane motiveeritud soovialavaldus otse EL Nõukogule, kes siis vastavat avaldust menetleb ning langetab otsuse sanktsiooni listi jätmise või sealt eemaldamise osas või teine, laiemalt kasutatav võimalus, pöörduda oma õiguste kaitseks (saavutamaks delistimine), Euroopa Liidu Üldkohtusse (General Court of European Union).

Näiteks on siinkohal ehk isegi paslik tuua viimse aja kõmulisim otsus varalahkunud Jevgeni Prigožini ema Violetta Prigožini saavutatud võidust enda delistimise osas. 

AS Creditinfo Eesti on jätkuvalt võtnud enda mureks turuosalistele rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamisel vajaliku toe pakkumise ning oleme valmis aitama erinevate küsimuste puhul nii nõu kui jõuga. Leiame, et selliselt saame me koostöös oma klientidega parimal moel anda oma panuse EL ühtsete välis- ja julgeolekupoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.